Ametid

Traditsiooniliselt nimetatakse sportlasteks füüsilist jõudu, kiirust, osavust ja vastupidavust demonstreerivaid pallimängude ja kerge‑ või raskejõustiku atleete, kuid laiemas mõttes arvatakse sportlaste hulka kõik, kelle sportlike soorituste tulemused on väga täpselt mõõdetavad ja kelle põhieesmärk on võistlemine, sh motosportlased, mõttesportlased, osavussportlased jmt. Niisiis tegutsevad sportlased kümnetel väga eripalgelistel spordialadel, spetsialiseerudes kas ühele alale või alasid ja distantse kombineerides (nt kergejõustiku mitmevõistlused, triatlon, suusatamise kahevõistlus vmt). Sportlasi võib nimetada omamoodi meelelahutusartistideks, sest nende peamine eesmärk on saavutada võimalikult häid tulemusi ühe või mitme spordiala võistlustel, et pakkuda seeläbi publikule kaasahaaravaid vaatemänge, ülevaid emotsioone ja ühtekuuluvustunnet. Profisportlased esindavad tavaliselt spordiklubi või rahvuskoondist ning osalevad nii kodumaistel kui ka rahvusvahelistel võistlustel (Eesti, Euroopa ja maailmameistrivõistlused, olümpiamängud jmt), milleks nad oma vormi tippu püüavad ajastada. Kuna võistlustega käib kaasas meediatähelepanu, mis meelitab ligi sponsoreid, sõltub edust suurvõistlustel sageli ka sportlaste ja tema toetustiimi sissetulek. Kui mõttesportlased ja lauamängude mängijad välja arvata, siis üldjuhul sisaldab profisportlase tööpäev ohtralt füüsilist treeningut ja ranget dieeti, mida aitavad koordineerida sportlase peamine tugisammas treener koostöös toitumisnõustajaga. Lisaks neile kuulub paljude sportlaste tugimeeskonda veel ka massöör, füsioterapeut, spordiarst, psühholoog ja mänedžer. Kuna oma spordialal edukas olemiseks on vaja pidevalt oma võimete piire nihutada, nõuab profisportlase töö suurt järjepidevust, väga tugevat tahtejõudu, enesemotivatsiooni oskust, järeleandmatust ja distsipliini. Kuna sportlase töö tulemused on pidevalt mõõdetavad ja avalikud, tuleb neil olla vaimselt tugev, et tulla toime suurte ootuste ja avalikkuse survega nii õnnestumiste kui ka ebaedu korral.

• Töötingimused. Üldjuhul jaguneb sportlase tööaeg aasta lõikes laias laastus kaheks: treeningperiood ja võistlusperiood, mis võivad aasta jooksul kas ühe või mitmeid kordi vahelduda. Olenevalt spordialast võib tööpaik olla väga erinev, asudes kas siseruumis (jõusaal, spordihall, spetsiaalne trennisaal, ujula, poksiring vm) või õues (staadion, veekogud, maanteed, mets, mäestik vm). Mitmekülgse arengu saavutamiseks ei piirdu sportlase treening enamasti vaid oma ala lihvimisega, vaid kombineeritakse oma ala tegevust ka teiste spordialadega. Sportlase töötasu on üsnagi ebakindel ja võib tulla mitmest allikast, sõltudes sportlikust arengust ja võistlusedust. Paljud Eesti tippsportlased saavad võistlusteks valmistumiseks toetust Eesti Olümpiakomitee tippspordi toetamise süsteemist Team Estonia. Mõnel spordialal (nt jalg‑, korv‑, võrk‑ ja käsipall) makstakse klubi‑ või koondisepalka. Suuremad ühekordsed summad võivad tulla auhinnarahast ning reklaami‑ ja sponsorlepingutest. Kuna enamik spordialasid on väga füüsilised, tehakse tipptulemused nooremas eas (vanusevahemikus u 15–35 aastat), mistõttu on sportlaste karjäär sageli lühiajaline ja sõltub lisaks füüsilisele vormile ka vigastustest. Seetõttu on tark planeerida paralleelselt ka sportlaskarjääri järgset elu. Kõige sujuvam üleminek selleks on jätkata oma ala treeneri või kohtunikuna.
• Karjäärivalikud: treener, spordikohtunik

Töövaldkonnad